Ei taha enam jala!

Oli laupäeva hommik, kui hakkasin ärkama selle peale, et hüüdsin kõva häälega JAA kui silmad lahti tegin avastasin ma end köögist, kus uksel seisis naabritädi. Küsis ega mul mõnd kummipaika õhukummi paikamiseks anda pole, et vaja ratta"matkale" minna ja kumm tühi, aga poed veel kinni. Andsin siis tädi taga noormehele lohvipaiga, kummiliimi ja raspli. "AA et mis sellega teha?" Kell polnud veel pool kümmegi. 

Sai valmistatud imelikku malaisia suppi: 300 grammine pakike suhkrut nuudleid ja veel midagi keeta kahes liitris vees ja lisada 500g kookospiima. Nagu magustoit, aga imelikul kombel täitev. Ja inimestega olen endiselt niru. Kõigele lisaks löövad jalad tuld välja sellest ühe jala pealt teisele astumisest - on oodata progressi jalgrattarindel.

Maiaiai

Asi edeneb vaikselt. Külastasin sellist asutust nagu "Rattur". Onu oli algselt mulle ainult keti müümisel üsna tõrges. Aga õigust rääkis: tagumisi ketirattaid ja ketti vahetatakse tavaliselt koos. Ma pole küll mõõtnud aga ma loodan, et mu eelmised ketid pole ülemäära pikaks kulunud. Tõde selgub pea. Ja see tagaratas vedeleb umbes samas nurgas kus eelmisegi postituse ajal. 

Mingi tõenäosus (üsna suur) on et Jaanikuu keskel läen ülelombi 4-janda kraadi juurde. Kindel on see siis kui kohal olen. Eks näis. 

Sai proovitud sellist retsept nagu makaronid õunamoosiga - pole paha. Teinekordki. Ma ei oska vist inimestega veel käituda. Peab arenema veel natuke. Arengust rääkides: osalesin üritusel, kus panin proovile oma teadmisi Arengubioloogias. Hinde peale. Ehk saab läbi. Peab saama, muidu lükkub lõpetamine kaugemasse tulevikku.