Uni on.

Nädal möödus kui Titanuse tiivul ja lõppes suure matsuga, nagu ka Titaanused. Selline väga spetsiifiline heli mida nad lennates ja maha kukkudes teevad. Sel viiel päeval sai tehtud valguspüüki (ikka veel) , korjatud lehti, pulki istutatud ja mis kõige olulisem (töises pikas plaanis) – valmistusime ette uue kuivatisüsteemi ülesseadmiseks. Tuli üks uus konteiner. Seda viimast me ise ei näinudki, selle jätsime julmalt Bernardi teha.

Seoses sellega, et saab jälle voodis normaalselt pikalt magamist harrastada on tekkinud taas võimalus und näha. Ööl vastu reedet sõitsin kodust poodi meie vana T-40’ga läks võtmest käima ja puha ning tuledki töötasid aga Toki jooksis järele ja pidin ta koju tagasi ajama. Kuskil rannas vist sai nähtud kellegi naisterahva fotosessiooni, ja midagi oli veel, mis vahetult peale ärkamist meeles oli  aga mis tunni jooksul meelest läks. Pea on niigi pahnamõtteid täis, suuda sa siis veel varahommikul miskit jaburat meelde jätta.

Minu poolt hallatav kaherattaliste hulk suurenes kahe võrra, ühele saab kindlasti elu sisse puhuda, teisele vast ka. Huvitav kuidas siinkandis rattavaruosapoodidega lood on. Peaks neid leiduma küll, sest rattasõit – see on ju nagu kohalik rahvussport.

Leidsin meile ka kodulooma. Ai kurja, selleks on vaja ju vastutust ja aega, et temaga tegeleda ja tema eest hoolitseda. Aega hakkan ma selleks leidma, nagu ka muude vajalike ja huvitavate tegevuste tarvis. On plaanis hakata mõistlikult tööd tegema. On ikka lubadus küll, paneb ennastki muigama. Koduloomast kah – on teine alles selline pisike ja tahab süüa. Pean natuke infomaterjali lugema ja targemaks saama, siis läheb tal elu kah paremaks. Tegemist on vist kohalikus keeles matoutou ehk Avicularia metallica. Eks järgmine kord pajatan, kuidas me uuel koduloomal läheb.

Habet siin ei aeta ehk hommikud jäävad vahelt ära.

Käimas on suurejooneline valguspüügi minimaraton, seetõttu ka pealkirjas mainit hälbed siinses elus. Valgete linade ees tantsivad meil tegelasi mitmest ilmakaarest, esintatud on Aasia, Põhja Ameerika ja Euroopa. Megazomasid kukub taevast alla nagu seeni pärast vihma (Eestis – siin metsas söögiseeni vist ei ole). Seda viimast pole siin Kaw mäel pikalt olnud, küll aga on mäe kõrval, st. meist allpool olnud rohkelt müristamist võibolla ka sademeid . Probleeme esineb külmkapiga (hispaania ja portugali keeles lühidalt frigo prantsuse keeles peab järgi vaatama)(pr keeles on ka frigo). Nimelt kakkab see nädala alguses tühjaks saama – veel üks valguspüügi oleku kõrvalnähte, korralikku toitu ei tehta vaid näksitakse niisama. Nägin just hiirt või hiiresuurust opossumit. Hüppas teine valguspüügi platsi (Auk) kõrval võsas okstel.  Seoses valguspüügi ja magamatusega esineb probleeme mäluga. Näiteks astun toast kööki (u 4-5 sammu) ja enam ei mäleta, miks. Kuna kööginurk asub vannitoa, veranda ja tubade vahel siis läheb raskeks, sest võimalike variante on mitu, no tuppa minna ei tahtnud, sealt just tulin. Selliseid insidente esineb paar korda tunnis aga pole viga, magan välja läheb üle.

Igatsen. Eelkõige igatsen üht kindlat tütarlast. Natuke rohkem tahaks seltskonda. Jalgrattast tunnen puudust aga vast leiab rohtu selle häda vastu. Siiski on igatsus SELLE neiu järgi suur. 

Diagnooson hallile autole suuremat remonti. Käigukast teeb juba väga koledat häält. Klapikambri kaane vahelt lahmab õli. Klapid vajavad reguleerimist ja kahtlustan ka termostaadi korrektset mittefunktsioneerimist. Sellele lisaks veermik ikka/juba jälle koliseb ja ventilatsiooni lüliti toimib ainult kõige kiirema asendi pealt, ju on takistid läbi põlenud. Aga meil on seda autot väga vaja, sest valge pirukas on vist surnuks kuulutatud ja asendust veel pole.

Prantsuse keele õpingud toimuvad vaikselt-vaikselt ning aegajalt kuulan kuidas prantslased raadios räägivad – kiiresti.

Olen kuulnud jutukest Kuu koerast. Kuule kõige lähem täht lastakse jalutama täpselt nii kaugele, kui soe ilm tuleb. Hetkel taevasse vaadates (19.sept) tundub, et selle jutu järgi peaks pakane kõik ära külmutama ja siis läheks veel paarkend kraadi külmemaks, sest lähom täht on kuust vähem kui Kuu raadiuse võrra eemal. Kes seda teab kuidas siinkandis seda lugu räägitakse.

Und on siin palju ja trügib vägisi silma ning iga lamava asendi sarnane poos on selleks tegevuseks sobiv. Ma nüüd lähen ja katsetan mõnda asendit enne laupäeva varahommikust pesupesemist.

Over and out @ laupäeva hommik kell pool neli.

Unenägudest ja nähtust.

Siin Pr Guajaanas on unenägusid rohkem kui Eestis ja veel missuguse süzeega. Detailidesse ei lasku, neid saab kuulata hommikul vahetult peale ärkamist otse omanikult aga miskipärast tekitavad need üsna tugevaid emotsioone, mille üle päeval korduvalt mõtteid mõlgutada. Vot.

Vaatades tehtud tööde paberit tundub, et suure osa sellest nädalast oleme tegelenud koristamisega, kas kuivatis, istanduses, konteinerite vahel või autos. Noh seda viimast veel ei ole jõudnud põhjalikult teha aga miskit ikka. Valge pirukas on omadega hukas ja mootoriremondi eest küsitakse 3kiloeuri. F kaalub alternatiive. Ega Hallil sedaanil parem pole, klapikambri kaane vahelt lahmab õli ja kui kuumaks läheb hakkab kärsatama. Aga valguspüüki teeme hetkel halliga, kuhu mahub pea pirukatäis asju sisse. Rõhutan peaauegu. Ordi arvutitel tundub olema niiskes kliimas klaviatuuri „tab“ klahviga mingi jama. Täheldan juba teisel isendil sellist nähtust. Kohe-kohe ründan kruvikeerajaga ja ühendan klaviatuuri lahti ning kasutusele tuleb väline klaver. Banaanid on endiselt head ja internet vähe kättesaadav ja aeglane, ilmad kuumad ning tõid tegemisis jagub pikemaks ajaks. Tervitusi kaugelt kõigile ja ilusat koolikuud.

Teine nädal ehk juba nagu pikalt siin.

Olen näinud unes võrre, ei tea mis see küll tähendada võiks. Muidu magan nagu magaja ikka – kord sügavalt kord kergemalt aga üheksast tunnist miskipärast hetkel on vähe. Aga see võrr võis tähendada seda, et punapea hakkab tuppa trügima. Asjast lähemalt. Veidi enne lõunat, kui otsustasime vahetada matseetega vehkimise töö vähem võhmale võtvaga ja vahepeal ka ennast seespidiselt veega hüdreerida, näen mina, üks „tibi“ on tuppa roninud, ja mitte lihtsalt tuppa vaid kohe voodisse. Seisis teine kahe jalaga voodil ja vahtis oma sügavate silmadega otsa. Ai ra*** ! Siis sai tehtud sihukest lärmi, et kõrvaltkuulajaile tundus nagu oleks põrgu lahti läinud. Aga see voodisse roninud tegelane mäletab seda veel kaua ja sedasi ta enam ei tee. On kana raisk, mingu munegu kuskil mujal. PS. Lugejail, kel asi segaseks jäi asendage sõna „tibi“ sõnaga „tibu“ või „kana“ ja lugege teksti uuesti.

Muide liigküpsed banaanid lõhnavad endiselt samamoodi ja liblikaid ja muid lendavaid ja ronivaid tegelasi meelitab see endiselt. Kohalikud herilased ja parmud on saanud meist oma osa aga parem osa on alles ja paraneb peagi. Imelikul kombel leidub ka sääski, kes meid õhtuti ja varjulisemas kohas lontima tulevad. Koeri on siin kolm Princes, Doki ja Leon. Viimane on kõige uuem ja toitub lõvikonservidest ja muust kõige paremast. Koerad meid ei londi. Koerad hoiavad uue majahoidja-ja-muud-seitse-ametit K. Juurde. Ta siin olnud umbes kuu ja alles harjub kohaliku kliima ja loodusega. Prantsuse keelt oskab minust paremini aga espanjoli räägib veel paremini. Seda viimast oskan ise umbes kümme sõna. Digisõna on huvitav - tahaks seda lugeda. Vaikselt piilun kaasaskantava digiraamatu poole, huvitav kas sel vidinal on piisavalt eeliseid oma puuduste ees? Olles hilisel õhtutunnil arvuti taga hakkavad näpud töntsiks jääma ja mõtted segaseks minema, niiet selleks korraks kõik. Saate tellida soovi“lugusid“ ülejärgmiseks korraks.

Blogi sissekanne nr järgmine (ehk 31.08.2012)

Et te teaksite, kus ma olen peaksite lugemist alustama kahe aasta tagusest ajast. Jah jälle seal kaugel. Mingiks määratud ajaks olen end veidi siia sisse seadnud.

Aga asjalikumast mölast ka. Tulin lennukiga, õigemini kolmega (tehniliselt võttes kahega aga ühega kaks korda), kõik mürisesid ja raputasid nagu oleks õhuteed valminud Läti maanteehitajate käe all. Ühes kohas sain jalgu ka sirutada ja maju vahtida. Ilusad vanad majad, väga paljudel kivinikerdistega karniisid küljes, mõned neist isegi kuldsed. Nägin kohta, kus küürakas kellamees olla oma kallimat kaitsnud, ületasin korduvalt „Champs Elysee'd“ et leida postmarke (ei leidnudki sealt), Nägin et inimesi lastakse liftiga kaare otsa Triumfeerima ja fotokaid välgutama, vahtisin ammulisui ja tõntsis jalgadega kuidas on inimestel viitsimist järjekorras seista, et ühe vana raadiomasti otsas turnida ja Marsi väljakul on vett, purkkaevus nimelt. Peale kõike seda seiklesin rongiga torudes, et tajuda, kui kiirelt metroo ikka liigub. Liikus küll. Jõudes sihtpukti tuli leppida südaöise burgeriga. Igaks juhuks võtsin kaks „Gigantset.“ Peale arve maksmist arvasin, et oleks neljastki jagu saanud kuid peale nonde asjanduste konsumeerimist avaldasin vaikselt omakeskis arvamust, et kolmest oleks täiesti piisanud. Hommikul lennujaama jõudnud oli tunda, kuis hommikune toidukogus vatsa rõhus, seega jäid äriklassi reisijatele mõeldud tasuta suupisted minu poolt puutumatta. Istumisega äriklassis on aga hoopis teised lood, seal sai istet puudutud lausa üheksa tunni vältel. Lennuki eesotsas on kõvasti vaiksem ja varbaidki saab sirutada vabamalt.

Guajaanasse jõudes oli saun juba köetud ja F jooksis juba lennukile ise higist leemendamas. Raske elu see selline. Töö koha pealt on lood endised – ei see siin otsa saa. Umbes kolme kuu toimetused ootavad juba tegemist. Tehtud on saepuru sassi ja sita aadut, mootorsaage tuunitud ja elektrone suunatud, kõigele lisaks ka metallile teravusi antud, puid purki moosiks ja muidugi matseetega rohelust hakitud. Selle tükiga tervitan kõiki kalleid ja veel kallimaid inimesi. Mul oli tore reedeõhtu pooltunnike seda siin kirjutades ja varsti jälle.