See nädal möödus kiirelt, ei saanud tehtud kõiki asju mis plaanitud. Seda kahel põhjusel, esiteks on siinsed ilmad pea põrgulikult kuumad, üle 35 ja teiseks on tegemisi olnud rohkem ja need on plaanitust rohkem aega võtnud. Niiet päris mitu korda sai avastatud näe, pimedaks on läinud ja ratta kallale ei saanudki. Aga sain, jooksudel tuleb kodarad ära vahetada. On päike, must värvus ja nende koostoimel tekkiv kuumus muutnud metalli omadusi ja ratast alt võttes murdsin krõbinal käega kodaraid nagu oleksin Kalevipoja lähisugulane. Sellenädalases ostunimekirjas on peotäis kodarpulki, saab neid siis järgmine nädal kruditud. Aega tuleb hakata võtma enda jaoks, pole jõudnud teistegi jaoks. Matoutou elab pisikeses karbis, mis on liiga väike. Olen vist paar prussakat talle andnud, pole ma sihukese kodulooma pidaja, koera võiks aga tarantel, kel puudub võimalus ennast pidevalt meelde tuletada on igati keeruline pidada. Aga tulevik paistab helgemana, on olnud esimene päev, mis pole olnud lauspäike, mõnus pilvealune, kuiv ja kerge tuuleke kah. Ning süüa oleme teinud hästi. Unenäodki on tagasi. Ükspäev nägin kuis toimus eesti oma „Game of the Thrones“, kus saarte peal tegelased hobuste ja purjelaevadega lossidevahet kihutasid, mõõke teritasid ja sõjaplaane pidasid, lisaks sündis ka üks liblikdraakon ning toimus veel ühtteist seletamatut. Järgmiste nägemisteni.
