22 – 25 okt. R – E

Päevad on suht aeglased. Tööpäeva hommikujaheduses kitkun tunnikese loodust istandusest välja, et sinna torgatud taimed välja paistaksid. Üritasin Uchiga reedel paar lausemoodi asjandust vahetada aga jäin jänni ja õhtul aitas Kati tõlkida. Reede pärastlõunal olin ükshetk kurb pahane ja nõutu. Saan aru, et siinses peaaegu solitaarses olukorras on teatud väljavaated olematud, kuid sellele vaatamata teoretiseerin „võõra vara“ rakendamisest. Praktikas ei lase ma sel mingil juhul juhtuda aga oma peas ei suuda ma end täielikult sel teemal vaos hoida. Jah-ei, JAH-EI, tohib-ei tohi, aga ikkagi jne. mõtted täitsid mu pea ja sellise ulmelise asja pärast end vaevata oli kurvakstegev. Tegin paar pilti meie opossumist. [Pilt] Laupäeva hommikul käisime Cayenne’i turul ja tõime rohkelt puuvilju. Veetsime päeva netis ja õhtuks koju. Pühapäeva hommikul tegin mittemidagi aga siis kui kätte hakkas jõudma kõige palavam osa päevast seadsin mina sammud pikale jalutuskäigule. Liikusin mööda ojasängi. Esimese tunni jooksul oli kuiv ja sai läbi ronitud kõige tihedamast rägastikust. Umbes teise tunni alguses kohtasin esimest veeniret ja säng oli läinud piisavalt laiaks, et valida kas vasakult, paremalt või keskelt. Esimesed kaks pool tundi liikusin üsna järsu kallakuga sängis. Kolmanda tunni alguses tegin saapad esimest korda selle jalutuskäigu ajal märjaks, alguses väljastpoolt, pärast ka seestpoolt. Kolme tunniga laskusin kolmesaja meetri kõrguselt umbes paarikümne meetrini, distantsi vast 3-4 kilomeetrit. Rahuldasin enda vajadust puhkusele mõni minut ja asusin tagasiteele, sest oli soov ikka valges tagasi jõuda. Tegin kogemata vale pöörde, õigemini kihutasin mööda õigest väiksemast sängist ja seetõttu leidsin ühtteist: koopad ja basseini. Kahjuks ei olnud mahti ei ühe ega teisega pikemalt tutvust teha, sest ei teadnud täpselt, kus asun. Noh et põhja pool kilomeetri pooleteise pärast on tee seda teadsin ja kuna oli soov need koopad ka hiljem üles leida siis n.ö. „trianguleerisin ennast mööda oja metsast välja. Nägin agamit ja leidsin ühe purjus Morpho hecuba. [Pilt] Päeval kividel turnides kummitas Six was Nine’ni lugu „Drop dead beautiful“ Joonistasin kaarti ja puhastasin saapaid, millest eemaldasin originaalsisetalla jäänused ja kunagi ammu murdunud metalltugevdused. Need saapad vaevalt Eestimaa pinda käia saavad. Ööl vastu esmaspäeva kadus ükshetk uni, avasin aknaluugi ja vahtisin Kuud. Päikesetõusuga ärkas loodus ja hakkas häälekaks. Esmaspäeva ennelõunal hakkasin enda hamakki pesema. Peale viiendat pesuvett, mis enam ei olnud päris must, sain aru, et aitab kah sellest värvileotamisest ja riputasin ta enne hämaruse saabumist nöörile. Õhtu ilma hamakitanon lausa piin, eriti kui enesetunne kõige parem pole, Enne kella seitset pugesin põhku.

26. okt T

Teisipäeval ärkasin selle peale, et kõht korises – näksisin midagi ja viskasin jälle pikali, kuni palavaks läks. Ei saagi hästi aru, mis viga on. Kas sain vees kahlates külma või on pikast kividel turnimisest alaseljalihased kanged.

27. okt K

Täna õhtul sadas natuke, seda üle päris pika aja. „Tähelepanelik“, nagu ma olen, tegin täna avastuse, et viimased paar nädalat on olnud suhteliselt tuulised. Tervise koha pealt niipalju, et tegemist on ilmselt mõlema eile mainitud teguriga. Loen Stieg Larsson „The Girl with Dragon Tattoo“ Salaja valmistun ka tulevaks sünnipäevaks. Gekod meenutavad vihma tõttu meie köögilambile lennanud rohkete putukate söömisest vaikselt saba ja jalgadega palli. [pilt] Rääkides rohkest saagist, siis kati tõi koju päris mitusada parasiiti, keda ta paar tunnikest nokkis – puugid, eriti pisikesed ja palju.

28. okt N „Tere tulemast pilve!“

Hommik võttis tuur, lausa ohtralt. Jäid need tuurid sinna 10 tuhande kanti ja väike osa istandusest ja hoovist sai lühemaks pügatud. Hommik ja ka vist terve päev oli eilsest vihmast pilvine, udune, omapärane. Ükshetk avanes vaatepilt, kus suures taeva halluses ronisid valged kogud aeglaselt puude kohalt alla hoovipeale, selle ületanud, tagasi puude otsa. Oli niiske, võiks öelda, et neist läbi jalutades sai lausa märjaks. Niipalju pilvedest. Pärastlõunal käisin jalutamas ja leidsin koopad umbestäpselt sealtkandist, kus arvasin neid olevat. Tegin esimese supluse ekvatoriaalses mageveekogus ehk kohalikus, ühes väga mitmetest mägiojas. Kohalikud majagekod valmistavad mulle endiselt hämmastust, mis tavaliselt avalduvad üksikutes naerupahvakutes, kui nende tegevust märkan. Eile õhtul toimus insident, misjärel adusin oma rohelisust inimeste mõistmisel. Olukorda muudab keerulisemaks ka asjaolu, et tegemist on väga unikaalse tegelasega. Mul on soov aidata inimest aga kuna ma ei oska „lugeda“ teda, siis ei saa ma ka aru, kust maalt minu pakutud abi muutub oma nina teiste asjadesse toppimiseks ja targutamiseks. Ta ei vihja millelegi, vaid ütleb otse välja, ja kui vihjabki, siis mina oma „tähelepanelikkuses“ ei saa sellest aru. Minu jaoks veidi julm aga nii see maailm juba on, tõsi. Otsekohesus tundub olevat lihtne. Mingis mõttes. Igaühel on õigus oma arvamusele ja selle väljendamisele. Ma pole pahane või negatiivselt meelestatud kellegi suhtes, kes oma arvamustes mind kritiseerib. Mul on vaid soov põhjuendusele, miks. Läbi erineva info ja selle interpreteerimise arenen Mina ja loodetavasti paremuse suunas.

Lennart Hyland’s rhyming alphabet: Letter M „And all alone the moose he stood, laughing in a shot up wood.“

29. okt R

Olid plaanid, mis ma ise ära rikkusin. Juba neljapäeva õhtul sai pannkoogitainas kokku keeratud ja plaan oli hommikul vara küpsetama hakata. Läks aga niimoodi, et lugesin väga huvitavat raamatut ja hommikul veidi varem ei suutnud enam silmi lahti hoida ja läksin lõpuks magama. Hiljem, kui Kati jalutuskäigult tagasi jõudis, ajasin panni kuumaks ja sõime teise hommikusöögi. Tuju läks veel paremaks kui nägin seda naeratust, mis ilmus Kati näole, kui ta pannkoogihunnikus sünnipäevaküünla süütasin. Röömsad inimesed on ilusad. Päeval puhkasime. Õhtul tekitas elevust Florence’i soov saada kooki. Sõime pitsat ja kooki ning loputasime shampusega. Cocacola jäi meist endiselt purkidesse. Pärast koosviibimist tühjendasime Eesti majas veidi punšipudelit ja mulisesime väheke.

30. okt L

Hommikul vara sättisime linna poole. Seekord turult ainult banaani. Nägime capoeira tantsijaid. Vahva. Kui jõudsime kontorisse olime suht läbi, kes ühel, kes teisel teadmata põhjusel. Seepärast ka plaan minna basseinivett loksutama ei teostunud. Poodlesin üsna ajuvabalt, ei teadnud mida toidukraami vaja on ja mida muidu tahta. Õhtul jõin piima, punši ja õlut vaheldumisi. Raamatus oli puänt 150 lehekülge enne lõppu. Raamatukese vabanduseks saaks tuua, et tal on 750 lehekülge. Aga suur font.

31. okt

2. nov T

24. nov

Kell on pool seitse hommikul. Ma olen endalegi arusaamatul põhjusel ligi kuu aega mittemidagi üles kirjutanud. Kuulsin mingeid loodushääli ja üsna lähedal. Läksin vaatama ja leidsin veel lähemalt kui oodata oskasin, hoovist vaadates uhe suure puu otsas oli kolm suurt lindu, pruunikasmustad, liikuva kaela ja suht pika sabaga. Vähemalt üks neist häälitses: rohn ii – esimene osa madalalt, nagu siga röhitseks ja teine osa kõrgelt, nagu sisse hingata ja öelda (h)ii(r).

30. nov

Päris mitu päeva varem: võtsin vist liiga hoogsalt paigalt, üritades liikuda edasi, samal ajal jälgides, et maas lebavate kivide otsa ei komistaks ja kukkusin üles! Siis kukkusin alla, istuli vastu maad, selle teise kukkumise ajal läks pilt korra mustaks, mitte et taskulamp oleks ära kustunud, vaid tõesti oli esimene pauk piisavalt kõva, et pilt mustaks teha. Nagu poleks seal koopas piisavalt pime olnud. Jäin täitsa ellu – väike marrastus ja kangekaelsus koopalaega kohtumisest.

Guiaanas toimuvad muutused: nov keskel tuli Andres ja dets algul saab Kati koju Eestisse. Muidu teeme herbaariume ja just algasid ka valguspüügiööd.

Philippe Giza?

5. dets P

Kati läks paar päeva tagasi koju, päris koju – Eestisse. Tegemisi on palju ja F’il plaane veel rohkem. Hetkel olen Cacao’s ja järgmised paar tundi ootan, kuni liblikaid püütakse. Maracudja mahl on hea, Hmong’ide supp Pho kõhtu täitev ja linnukesed puurides siristavad selles suures kuumuses. Teel Cacao’sse polnudenam P-Guiaana ainukest lossi. Oli teine ümber lükatud. Kahju teisest. Üksöö, valguspüügil, rääkisime Francoga ka tööst ja selle vahetamisest palga vastu, endale ning lähedastele pühendatavast ajast ja erinevate aegade suhtelisusest. Vihmaperiood trügib vaikselt peale, kallab, tibutab, udutab või on kohati lihtsalt pilvine – harva paistab päike, mita võtta.

19. dets

Tigu [pilt], mingi tuukanipaar, värviline ööliblikas, kes peaks lendama ainult päikeseloojangul tiirutas hommikupalavuses Cacao teel. Ühed parimad supid on endiselt Cacao’s ja tainas ananassirõngaste kõrvale on tee leidnud kookosepallid karamellisüdamikuga. Korjasin lilli, neid sai umbes 800g ja muud „silo“ mida herbaarlehtede vahele panna. Ämblikud söövad herilasi, meie kanad on mõnikord purjus ja Mäkaiverism ruulib.

Jõulud

Tegime piparkooki, tainast, seapraadi ja herbaariume. Esimest kolme sõime, viimast ei söönud. Kahekümne kuuendal sadas suht palju ning pidevalt (64mm).

27. dets Deja-vu!

Detsembri viimased päevad

Titanus ilmus välja, püüti paar isendit. Külalised külastavad ja puhkavad.

1. veeb 2011

Äraütlemata mõnus on vahetada läbimärjad riided ainult veidi niiskete vastu. Hakkab see vihmaperiood vaikselt peale, lõpuks. Kohalikul kanadalasel on sellest vihmanatukesest vist kõrini, tal veel üheksa päeva siin. Naaberlikud suhted läbimetsanaabritega on üsna nigelad. Veebruari keskel ehk saab internetti kah ja tegemisi on siin mitukorda rohkematele inimestele, kui meid siin tegelikult on. Muidu endiselt elus, ilus ja karvane. Sain jaanuari alguses teada, miks kosmosekeskuse juures olev lipp hirmsasti tagurpidi Eesti lippu meenutab.

3. veeb

Uudised levivad soojas kliimas aeglaselt, eriti veel siis kui internetti ei ole. Sain teada, et Prantsuse-Guiaana interneti“kaabel“ käis läbi Tuneesia, kus olla mingitsorti rahutus/revolutsioon. Nii me siin siis istume, metsas, ilma internetita juba pea kolm nädalat, putukalõksu kõrval ja uimerdame, sest öö ja päev ja uni on segamini paisatud arvatavasti nagu Tuneesiagi.

4. veeb

On öö, üritan magada, autoiste on endiselt ikkajälle ebamugav. Kohalikus, meiekandis kõige populaarsemas raadiojaamas hakkab häält tegema eestlane. Laulab küll rahvusvahelises inglise keeles. Mr Lawrence „I can’t live with or without you“

6. veeb Konnalaulupeavalu

On natuke sadanud ja mõned seni kuival olnud lohud on täitunud vihmavee ja konnadega. Esimest veel väga palju ei ole, teist on aga niipalju, et kõik ei mahu lompi ära. Peavad mõned puuotsas konutama. Ja KÕIK peavad tegema lärmi, nii lombis olijad, puuotsas kroo(aa)ksujad kui ka vihmavesi, mis pauhhdi vastu maad kukub.

8. veeb

Vihmaperioodi võib mitteametlikult alanuks lugeda. Kahekümne nelja tunniga sadas 104mm Salamisi ootame hetke, et saaks inimese kombel õigel ajal pikalt magada. Valguspüügihooaeg hakkab selleks kuuks läbi saama. (vt kuufaasid) Hetkel on ebameeldivalt palju sääski ja magamatusest on umnes nädalakese olnud tunne nagu kuuleks peas mingit raadiojaama, mingis arusaamatus keeles ja vastuvõtukvaliteet sõltub magamatuse astmest. Lahe!

12. veeb L

Eile sadas 200mm Ükshetk olid kõik kohad siin mäe otsas üleujutatud. Mõni päev tagasi läks kellarihm katki. Eestis olles oleksin kellassepalt kindlasti õige rihma saanud aga siin P-Guiaanas olles kahtlesin selles. Täna linnapeal internetikohvikusse jalutades jäi ühel poeaknal silma sama kiri, mis mu (käe)taskukellal ja ennäe imet, kolmandas tagaruumis oligi kellassepp. Päris õige suurusega rihma ei olnud, lõigati üks vähe parajamaks. Internetikohvikusse läksime kuna järjekordse arusaamatuse tõttu kontoris internetti ikka veel ei olnud, telefoniühendus juba oli. Turult leidsin esimesed rambutanid [pilt]. Nõustun eelkäijate arvamusega. Õhtul puhkasin, liimisin saapaid ja mäkaiverdasin veel ühtteist. Arvuti parem nooleklahv ei tööta juba paar päeva, mistõttu on e-raamatute lugemine harjumatult ebamugav. Homme on tööpäev, ülehomme ei ole ja üleülehomme on kaks. Eile lahkus ka kanadalane Andre, kellelt sain kingiks lihtsa kuid tõhusa pussnoa ja muud kasutatud kraami. Elu on lill, Crinum erubescens võibolla. [pilt]

17. veeb

Kiikasime tunnikese Brasiiliasse, pea neli tundi autosõitu, kümme minutit paadiga üle jõe ja olimegi kohal. Tulevikus saab juba ka autoga „Euroopast“ Brasiiliasse sõita. Minuteada oleks eestlastel vaja viisat aga mida polnud seda polnud.

27. veeb

Käisime Uchiga puuviljaraksus ehk korjasime teeäärse puu alt be’sid –pr.k. (kirjapilt on moodustatud häälduse järgi) paperibo – port.k. Välimuselt kollase ploomi moodi, veidi piklikud, maitselt magusad ja omamoodi hapukad, võibolla veidi astelpaju moodi aga mitte nii hapud ja kivi on ka sees, millega saab istutuskatseid teha. Vaatasin jälle Zeitgeist’i ja hakkasin lugema Kathleen O’Neal Gear & W.Michael Gear „The Summoning God“

Inimkond on määratud hukule nii või teisiti, lähemas, kaugemas või loodetavasti veel kaugemas tulevikus. Inimene üleekspluateerib Maad ja liiga sageli kaasinimesi. Olla inimene, loom või masin? Olla inimene tähendab ekspluatatsiooni ja mingisugust lõppu. Olla loom tähendab loobuda inimlikest hüvedest ja lõbustustest – järgi jääb süüa ja sigida. Olla masin tähendab olla ekspluateeritud, loobuda vabast tahtest ja olla juhitud kellegi/millegi poolt. Olla inimene tundub mulle, minu ajas ainuke, peaaegu rahuldav eksisteerimise viis. Olla loom oleks ainuke viis elada harmoonias loodusega. Olla masin likvideeriks vajaduse kõige selle üle mõelda ja pead murda. Kuldne kesktee? Miski herilane mökerdas mu särgi lehepudruga kokku, pesaehitamise eesmärgil, jälle. PS Tõstsin Dok’it. Nipp on selles, et teda tuleb sügada tema ja maa vahelt ja samaaegselt tõsta.