Et te teaksite, kus ma olen peaksite lugemist alustama kahe aasta tagusest ajast. Jah jälle seal kaugel. Mingiks määratud ajaks olen end veidi siia sisse seadnud.
Aga asjalikumast mölast ka. Tulin lennukiga, õigemini kolmega (tehniliselt võttes kahega aga ühega kaks korda), kõik mürisesid ja raputasid nagu oleks õhuteed valminud Läti maanteehitajate käe all. Ühes kohas sain jalgu ka sirutada ja maju vahtida. Ilusad vanad majad, väga paljudel kivinikerdistega karniisid küljes, mõned neist isegi kuldsed. Nägin kohta, kus küürakas kellamees olla oma kallimat kaitsnud, ületasin korduvalt „Champs Elysee'd“ et leida postmarke (ei leidnudki sealt), Nägin et inimesi lastakse liftiga kaare otsa Triumfeerima ja fotokaid välgutama, vahtisin ammulisui ja tõntsis jalgadega kuidas on inimestel viitsimist järjekorras seista, et ühe vana raadiomasti otsas turnida ja Marsi väljakul on vett, purkkaevus nimelt. Peale kõike seda seiklesin rongiga torudes, et tajuda, kui kiirelt metroo ikka liigub. Liikus küll. Jõudes sihtpukti tuli leppida südaöise burgeriga. Igaks juhuks võtsin kaks „Gigantset.“ Peale arve maksmist arvasin, et oleks neljastki jagu saanud kuid peale nonde asjanduste konsumeerimist avaldasin vaikselt omakeskis arvamust, et kolmest oleks täiesti piisanud. Hommikul lennujaama jõudnud oli tunda, kuis hommikune toidukogus vatsa rõhus, seega jäid äriklassi reisijatele mõeldud tasuta suupisted minu poolt puutumatta. Istumisega äriklassis on aga hoopis teised lood, seal sai istet puudutud lausa üheksa tunni vältel. Lennuki eesotsas on kõvasti vaiksem ja varbaidki saab sirutada vabamalt.
Guajaanasse jõudes oli saun juba köetud ja F jooksis juba lennukile ise higist leemendamas. Raske elu see selline. Töö koha pealt on lood endised – ei see siin otsa saa. Umbes kolme kuu toimetused ootavad juba tegemist. Tehtud on saepuru sassi ja sita aadut, mootorsaage tuunitud ja elektrone suunatud, kõigele lisaks ka metallile teravusi antud, puid purki moosiks ja muidugi matseetega rohelust hakitud. Selle tükiga tervitan kõiki kalleid ja veel kallimaid inimesi. Mul oli tore reedeõhtu pooltunnike seda siin kirjutades ja varsti jälle.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment