Uni on.

Nädal möödus kui Titanuse tiivul ja lõppes suure matsuga, nagu ka Titaanused. Selline väga spetsiifiline heli mida nad lennates ja maha kukkudes teevad. Sel viiel päeval sai tehtud valguspüüki (ikka veel) , korjatud lehti, pulki istutatud ja mis kõige olulisem (töises pikas plaanis) – valmistusime ette uue kuivatisüsteemi ülesseadmiseks. Tuli üks uus konteiner. Seda viimast me ise ei näinudki, selle jätsime julmalt Bernardi teha.

Seoses sellega, et saab jälle voodis normaalselt pikalt magamist harrastada on tekkinud taas võimalus und näha. Ööl vastu reedet sõitsin kodust poodi meie vana T-40’ga läks võtmest käima ja puha ning tuledki töötasid aga Toki jooksis järele ja pidin ta koju tagasi ajama. Kuskil rannas vist sai nähtud kellegi naisterahva fotosessiooni, ja midagi oli veel, mis vahetult peale ärkamist meeles oli  aga mis tunni jooksul meelest läks. Pea on niigi pahnamõtteid täis, suuda sa siis veel varahommikul miskit jaburat meelde jätta.

Minu poolt hallatav kaherattaliste hulk suurenes kahe võrra, ühele saab kindlasti elu sisse puhuda, teisele vast ka. Huvitav kuidas siinkandis rattavaruosapoodidega lood on. Peaks neid leiduma küll, sest rattasõit – see on ju nagu kohalik rahvussport.

Leidsin meile ka kodulooma. Ai kurja, selleks on vaja ju vastutust ja aega, et temaga tegeleda ja tema eest hoolitseda. Aega hakkan ma selleks leidma, nagu ka muude vajalike ja huvitavate tegevuste tarvis. On plaanis hakata mõistlikult tööd tegema. On ikka lubadus küll, paneb ennastki muigama. Koduloomast kah – on teine alles selline pisike ja tahab süüa. Pean natuke infomaterjali lugema ja targemaks saama, siis läheb tal elu kah paremaks. Tegemist on vist kohalikus keeles matoutou ehk Avicularia metallica. Eks järgmine kord pajatan, kuidas me uuel koduloomal läheb.