Tegin vilmi

24, 25, 26 aug.
Nokkisime ikka desm'i. Kati polnud juba tükk aega parima tervise juures aga nüüd võttis palavik ta korraks jalust maha. Kolmapäeva hommikupoole sain kõne F'ilt. Otsas! rohkem desmoodiumi selleks korraks enam ei tule. Lõpetasime Dantel'iga viimase laari ja sõitsime külmhoonesse. Teepeal saime täiendavaid uudiseid: Frederic korraldas neljapäeva hommikuks konteineri laadimise. Viisin Dantel'i koju ja ise läksin internetti lugema ning pesu pesema. Teepeal hankisin ka ühe õiget värvi arbuusi ja koduteel proovisin selle hääletajate pealevõtmise ära. Inglise keelega saab siin hakkama küll. Neljapäeva varahommikul veidi liiga vara hakkasin Frigodomi poole liikuma. Alguses oli seal jahedas päris mõnus aga peale tunnikest ja 2,7 t külmunud desmoodiumikottide tarimist hakkas külm, eriti varvastel sandaalide sees. Vist sain veidi näpistada külma poolt. Kodus magasin mõnuga. Pärastlõunal tegime kanadele uue sisekujunduse, st panime uue saepuru. Õhtul pügasin heinamaad murulaadsemaks aga palju ei saanud seda teha, ainult kaks paagitäit kuni kodumailt kaasatoodud kutsikas töölepingu lõpetas ja katki läks. Sõin arbuusi ja magasin veel mõne tunni.

27, 28, 29 aug.
Puhkus: söömine magamine, näksimine, logelemine jne erinevates kombinatsioonides. Reedel tegin veits tööd kah. Peatasin trimmeri kütesepaagis lekke ja pügasin veel mõnr tunni heina. F jõudis ka tagasi. Praegusel jõudehetkel on aju ka veidike tööle hakanud ja pähe tuleb igasugu ilusaid ja keerulisi mõtteid. F tõi vihmamõõdiku aga kahjuks/õnneks on viimase ööpäeva jooksul vaid korra tibutanud. Üldse on peaaegu kuiv ja päike paistab ka. Seda viimast sain muruniitmise käigus rohkelt tunda. Ja herilased on siiski veidi ebameeldivad, seda nii 48 tunni juuksul.

30 aug. Mitte-koolipäev.
Ärkasin täna varakult, viie paiku ja siis magasin veel pea poole kaheksani. Niipalju siis mu varajasest hommikust. Ei saa ma üle hämmastusest - siin kasvab kõik väga aeglaselt. Enne mind niideti "muru" / tehti heina / tõrjuti võsa kolm kuud tagasi. Eestis oleks kolme kuu jooksul kasvanud asjale pea et mootorsaagi vaja, siin kõige hullema koha peal on pea põlveni kõrrelaadne asi. Muru siin väga ei ole.
Mõtlemine väsinud peaga on suht masendav. Jätsin pooleli. Lisaks on pähe tulnud rännumõtted. Peale aastakest siin peaks mul Austraalia piletite jaoks piisavalt resursse olema. Või korjaks veidi viinamarju prantsusmaal või õunu iirimaal. Viimased on vähe kahtlased, sest ma ei ole väga kiire korjaja. Nädalavahetusel sõin ära poole nädalaks mõeldud toidust. Lihtsalt niisama passides oli kogu aeg vajadus midagi süüa.

31 aug.
Täna oli tore päev. Sai nagu liivakastis mängitud. Kühveldasin mulda istutuskottidesse kuhu pärast torkasime cestrumipulga ja vihmutasime kogu kupatust. Enne istutamist käisime muidugi korjamas ka. Kolmkümmend kilo lehti kuivas mingiks 7-ks ja seda vaid kuue tunnikesega. Istikuid sai veidi üle saja. Ja kanad haistavad toitu kaugele, eriti kui nad veidi näljas on ning joogipange oskavad nad ka mult väga osavalt ära võtta. Sain täna "ametirõivaid" - riidekapi ülemisel riiulil oli kotitäis esemeid eelmistest tegelastest, mis nüüd minu kanda on.

1,2,3 sept.
Ilmad on siin väga soojad. Keskpäeval varjus 33-34 ja kõigele tipuks olla siin mäeotsas üsna jahe. Ometi kannan ma pikki pükse, pikka särki, pusa ja salli - olen haige. On palavik, ainult alguses ei saanud ma aru, kas mul on palav või külm ning oli raske hingata. Esimesel jätkasime korjamist ja istutamist. Teisel ainult korjasime ja lõunast hakkas ebamugav olla ja õhtul tunnistasin end haigeks. Kolmandal mõõtsime esimese vihma - 7mm. Jõhker väsimus on, iga natukese aja takka peab puhkama.

4. sept
Juba nagu inimese tunne on aga ikka väga ära väsitas see haige olemine. Hommikul ei kannatanud enam lamamist välja, tuli teistes asendites puhata. Täna sadas jälle ja oli selgelt näha, et olemasolev vihmamõõdik on liiga väike.

5 sept.
Ma tulin mõtlema. Aga nagu ma ennist juba teada sain on liiga palju mõtlemine kahjulik. Ei tohiks haarata igast esimesest õlekõrrest, et end päästa. Võib pihud lõhki tõmmata või katkeda. Ometi haarasin ma ühest kinni, ei tea mitmes see oli. Ei pidanud selle üle arvet. Kindlasti ei tundnud kõiki õlekõrsi äragi.
Suure skeptitsismiga alustasin ühe raamatu lugemist, mida olin siinoleku ajal paar korda vaadanud ja siis tagasi pannud. Esimesed 34 lehekülge on olnud mõtlemisest ja olemisest.
Muidu puhkepäev nagu pühapäev olema peab. Kummitab Mr. Lawrence'i lugu "Can we choose the..." Mõista mõista: Kui kõnnivad on rohelised, kui lendavad on kollased - lendavad valgusfoorid? See oli ka minu üks pakkumisi aga siiski mitte. [pilt tuleb]

6. sept.
Olin ikka veel haige ja puhkasin. Paracetamol võttis lamamisest tekkinud valu ja sain magada. Minuni jõudsid ka päringud kaugelt maalt mu käekäigu kohta. Meeldiv. Aga pole vaja muretseda, ma suur mees ja saan endaga hästi hakkama. Siinne interneti sattumise tõenäosus ja minu blogistamise komme on mõlemad naeruväärselt haledad. Vabandan natuke.

7. sept.
Niitsin "muru", pärastlõunal katkusin vääte välja ja vabastasin aafrikataimi neist. Kati algatusel võtsime mõned papaiad puu otsast alla. Ühest sõime umbes poole ära ka. Elektroonika tõrgub siinses niiskes kliimas - pleier teeb lollusi. Noo kuivatame väheke miskitmoodi ja küll hiljem näeb, mis nägu ta on. Ja kana nokkis mu varvast.

8,9,10,11 sept.
Üldiselt on suur külalisteootus. Hommikuti trimmerdan paar tunnikest kuni palavaks läheb. Üheksandal viibisin suurema osa ajast üksinda laagrit valvates. Veerand päeva sadas või tibutas nii et suurtest päikesevanni plaanidest ei tulnud midagi välja. Õhtul jõudsid Hanna ja Jaanika. Vesteldi pikalt maast ja ilmast ning prooviti hamaki(võrkkiige) mõnusid. Kümnenda ehk reede pärastlõunal taastasime ühe varjualuse, et saaks valguspüügi ajal kuivemas kohas viibida, kui peaks sadama. Kuivaperioodil on see suuresti vähetõenäoline. Laupäeva hommikul läksid tüdrukud jalutama, ise jäin ootama täpsemaid juhiseid saabuvate turistide äratoomiseks. Lõuna paiku saime nad lennujaamast kätte ja tõime koju. Pärastlõunad on palavad, peaaegu talumatult kuumad, silmnägemine törgub tunnistamast neid numbreid, mis termomeeter varjus näitab. Pigem meenutavad need numbrid kellegi kinganumbreid kui temperatuuri. 35+

12. sept.
Tegime turutuuri ja tõime ka suure peotäie postkaarte. Interneedus on ka täitsa olemas ja sai ka blogi riputatud. Eestis hakkab sügis vaikselt peale trügima. Kaks päeva on olnud sademeteta. Peab mainima, et mul on kõvasti vedanud, et saan sellist seltskonda nautida. Toitumine on muutunud suurejoonelisemaks, alates sellest, et kohati teeme sooja toitu, teiseks kirjeldamatult head puuviljad ning jättes mõned punktid vahele kõige lõpuks kohalik jäätisevalik. Proovisin täna rohelise pipra jäätist. Magus, külm, külm, kerge pipra/paprika maitse, mõnus, hea, siis soojalt magus, kergelt piprane ja lõpuks tahtmine tuld pursata, pikalt. Moosid on olulised. Banaan-rummimoos kollase saiaga on võrratu. Kondenspiim on oluline, eriti Mariapole toodang. Tõstatasin küsimuse, kas rumm oleks kondenspiimaga hea. Ilmselt oleks ja kui neid eraldi või ka vaheldumisi tarbida oleks need ikka head.

13, 14. sept.
Esmaspäeva hommik oli tasane. Kui ärkasin oli juba suur valge ja Kati oli juba tegutsemas ja me urust välja lennanud. Hanna ärkas minu ja Jaanika kohmitsemise peale võrkkiiges ja kiitis head und. Umbes hommikusöögi paiku ilmus Kati linnast tagasi. Üldiselt rahulolevana, kuid siiski väikese kriitikaga. F'i poolt välja valitud rendiauto olla hea aga liiga madala põhjaga. Läksime veidi jalutama, ajasin võrguga liblikaid taga ja ootasime kuni oks-madu üle tee kõikus. Liikus teine kui raagritsikas tuule käes ja oli teine selline pliiatsijämedune ning veidi alla meetri pikk. Minu fotokas oli kodus niiet tuleb vaadata teiste pilte. Ja vat nüüd ei tea ma isegi, kumb on raskem, kas mäest alla minek või vastupidine tegevus. Hinnang, iseenda antud, mu füüsilisele vastupidavusele on pehmelt öeldes hävitav. Pole seda võhma kuskil enam. On hea meel, et saan viibida sellises vahvas seltskonnas, kuid peab mainima, et nii ilusate naiste seltsis on kohati raske. Üritan siiski olla viisakas. Teisipäeva varahommikul veeretasime me käsutuses olevad rendirattad koos rendiautoga Roura'sse ja vahetasime kindla maismaa millegi vesisema vastu: läksime kanuutama. Vägev oli - rohkelt vesivõsa(mangroovi), juurikaid ja muda. Algus oli lihtne, tõus vähendas oja voolukiirust tunduvalt. Ennelõunat sai võetud kitsas ja veidi vooluline osa ja järved. Nägin ka mingit osa saarmast, keda Kati ja Jaanika põhjalikumalt silmasid. Lõuna toimus järvel hulpides. Ka tagasitee algus oli kiire kitsas ja vooluline. Lõpp venis vähe, alguses seepärast, et lasime end voolul lihtsalt kanda ja päris lõpus oli istumine "vannis" üsna tüütult piinav. Tagasi kindla maa peale jõudes seisime ja tilkusime veidi. Küll oli hää tunne. Kodus sõime Kati küpsetatud banaani-kookosekooki ja lisasime sellele jäätist. Mmm... Tegin Katile suure pai, pikki karva ja pestud kätega. Suur aitäh! Hetkel on käsil valguspüük. Neljas ja viimane mõneks ajaks. Eelmised kolm olid üleootuste lühikesed, lõppesid 10-12 vahel. Iga õhtu on nähtud suurt mardikat(Megazoma), täna veel mitte aga küll jõuab. Ja liblikad on ikka ülemõistuse suured (Morpho hecuba) ning nad lihtsalt heljuvad, teevad paar tiivalööki ja heljuvad edasi. Neid on teepeal jalutades hea märgata varju järgi teepeal, samal ajal madusi otsides. Vaatamata Kati manitsustele pole ma siiani hakanud aru saama, et siin on loodus kohati ohtlik. Aga ma püüan mitte torkida iga madu, keda näen ja mitte järgi joosta igale liblikale, kes teepealt metsavahele keerab. Piisab, kui ma seda iga teisega teen.